Karl Kristjan Kaup: Mis on psühhedeelikumid?   

Sellel postitusel on 1 vastus

Psühhedeelikumid on ained, mis mõjutavad inimese taju, mõtlemist ja emotsioone paljudel erinevatel viisidel. Psühhedeelikumidega saadava kogemuse sisu ja tugevus sõltub konkreetsest kasutajast, ainest, doosist, manustamisviisist, eelhäälestusest, eelnevatest kogemustest ja keskkonnast. Kogemuse sisu on üpris ettearvamatu, eriti suurema doosi korral. Muutuda võivad mõtlemine, taju, meeleolu, kehaline enesetunne (vt lähemalt ‘psühhedeelikumide akuutne psühholoogiline mõju’) – kõik teadvuse ja psüühika aspektid.

Mis on psühhedeelikumid? 

Karl Kristjan Kaup

Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituut arvutusliku neuroteaduse nooremteadur 


  Sisukord
  1. Psühhedeelikum, hallutsinogeen, närvihälviti, enteogeen …
  2. Psühhedeelikumide mitmekesisus
  3. Teaduslik uurimine ja võimalik ravitoime
  4. Psühhedeelikumide akuutne psühholoogiline mõju
  5. Psühhedeelikumide post-akuutne psühholoogiline mõju
  6. Psühhedeelikumide füsioloogiline mõju
  7. Psühhedeelikumide keemiline olemus ja toime ajus
  8. Kokkuvõte


Psühhedeelikumid on ained, mis mõjutavad inimese taju, mõtlemist ja emotsioone paljudel erinevatel viisidel. Psühhedeelikumidega saadava kogemuse sisu ja tugevus sõltub konkreetsest kasutajast, ainest, doosist, manustamisviisist, eelhäälestusest, eelnevatest kogemustest ja keskkonnast. Kogemuse sisu on üpris ettearvamatu, eriti suurema doosi korral. Muutuda võivad mõtlemine, taju, meeleolu, kehaline enesetunne (vt lähemalt ‘psühhedeelikumide akuutne psühholoogiline mõju’) – kõik teadvuse ja psüühika aspektid. 

Psühhedeelikum, hallutsinogeen, närvihälviti, enteogeen …

Nimetuse 'psühhedeelikum' (kreeka keeles ψυχή psychḗ tähendab hinge või mõistust ja δηλοῦν dēloun tähendab ilmutama, ilmnema või avaldama) pakkus 1950ndatel välja psühhiaater Humphrey Osmond väljendamaks nende ainete meeltavardavat ja teadvusseisundite repertuaari laiendavat mõju (Osmond, 1957; vt lisaks ka entroopilise aju hüpotees Carhart-Harris, 2018).

Neid kutsutakse vahel ka hallutsinogeenideks (hallutsinatsioone tekitav), närvihälvititeks, psühhotomimeetikumideks (psühhoosi imiteeriv) või enteogeenideks (sisemist jumalikkust ilmutav; Nichols, 2004; Richards, 2016; Ruck et al, 1979). Lisaks on välja pakutud, et neid võiks kutsuda ka ka müstikomimeetikumideks (müstilisi kogemusi imiteeriv), psühhodüsleptikuteks (mõttetegevust häirivad), psühholüütilisteks (mõistust 'vabastavad'), psühhointegraatoriteks ja fanerotüümideks (vaimusid avaldav; Richards, 2016). 

Kuigi termin „hallutsinogeen“ on teaduskirjanduses palju kasutust leidnud, on nende ainete hallutsinatsioone tekitav mõju vaieldav ja psühhedeelses teaduses soovitatakse kasutada terminit 'psühhedeelikum' (Carhart-Harris ja Goodwin, 2017; Richards, 2016; Nichols, 2016). Mõistet hallutsinatsioon tõlgendatakse kõige tavapärasemalt kui aistingut, millel puudub vastav väline stiimul, ent mis on kogeja jaoks sama tõeline kui 'päris' aisting ning mille üle pole kogejal otsest tahtlikku kontrolli (Bentall, 1990). Tajumuutustega, mida psühhedeelikumid tekitavad, jääb aga tavaliselt alles arusaam, et neid aistinguid teised ümbritsevad inimesed ei koge (Leptourgos et al, 2020; Kometer ja Vollenweider, 2018). Selliseid tajumuutuseid kutsutakse vahel pseudohallutsinatsioonideks ning täpsem oleks öelda, et psühhedeelikumid tekitavadki tavaliselt pseudohallutsinatsioone ja meelelisi illusioone (Kometer ja Vollenweider, 2018). Suuremate koguste puhul aga võidakse kogeda ka 'päris' hallutsinatsioone (Kometer ja Vollenweider, 2018). 

Psühhedeelikume kutsuti 1950ndatel ja 60ndatel ka psühhotomimeetikumideks ehk psühhoosi-laadset seisundit tekitavateks ning pakuti ka välja, et psühhedeelikumide tekitatav seisund on kui “mudel-psühhoos” (Johnson et al, 2019). Selline nimetus on peamiselt tulenenud sellest, et psühhedeelikumid võivad akuutselt tekitada nn positiivseid psühhoosi sümptomeid1
Positiivsed psühhoosi sümptomid on lihtsustatult sellised, kus kogetakse midagi, mis tavalises teadvusseisundis ei esine ja negatiivsed sümptomid on sellised, kus mingid tavalist teadvusseisundit iseloomustavad omadused kaovad.
 nagu tugev ärevus, düsfooria ehk rahulolematus, segadustunne ja luulud (Johnson et al, 2019). Samas tuleb märkida, et psühhedeelikumid ei tekita vähemalt osa negatiivsetest psühhoosi sümptomitest (näiteks katatooniat või vähenenud emotsionaalsust), mis eristab psühhedeelset seisundit psühhoosist (Johnson et al, 2019; Heekeren et al, 2007; Gouzoulis-Mayfrank et al, 2005). Lisaks sellele tekitavad psühhedeelikumid märksa tihemini inimestel positiivseid ja tähendusrikkaid kogemusi (Griffiths et al, 2006; Griffiths et al, 2011), mistõttu on tänapäevases teaduses soovitatud vältida nimetust ‘psühhotomimeetikum’ (Richards, 2016; Johnson et al, 2019; Nichols, 2016).

Psühhedeelikumide mitmekesisus

Psühhedeelse mõjuga aineid on palju. Tavaliselt jaotatakse neid klassikalisteks (ka nn serotonergilisteks) psühhedeelikumideks, mitteklassikalisteks (või atüüpilisteks) psühhedeelikumideks ning sünteetilisteks uurimiskemikaalideks (ingl. k research chemicals). 

Klassikalisteks psühhedeelikumideks peetakse tavaliselt lüsergiinhappe dietüülamiidi (LSD), psilotsübiini, N,N-dimetüültrüptamiini (DMT) ja meskaliini. Klassikalised psühhedeelikumid on sarnased serotoniini molekulile ning nende psühhoaktiivne toime on vahendatud peamiselt läbi serotoniini 2A-retseptori. Klassikaliseks teeb neid ka asjaolu, et neid on traditsioonilistes kultuurides üle maailma tarvitatud tuhandeid aastaid (LSDd küll otseselt mitte, aga tungaltera, millest LSD esmakordselt sünteesiti, kasutati juba Vana-Kreeka rituaalides).  

Mitteklassikalised psühhedeelikumid on ained, mille tarbimisel võivad avalduda psühhedeelikumidele sarnased efektid teadvusseisunditele, kuid mitte serotoniini 2A-retseptori kaudu. Nende ainete alla kuuluvad näiteks 3,4-metüleen-dioksü-N-metüülamfetamiin (MDMA), ketamiin, ibogaiin, salvinoriin A ning tetrahüdrokannabinool (THC). Nende ainete psühhoaktiivne toime erineb klassikaliste psühhedeelikumide omast, aga mingite annuste puhul võib neil olla ka osaliselt psühhedeelset mõju.  

Viimaks eristatakse psühhedeelseid uurimiskemikaale, mis on laboratoorselt loodud ained, mille keemiline struktuur on sarnane klassikalistele psühhedeelikumidele. Psühhedeelsetel uurimiskemikaalidel on sarnane mõju teadvusseisunditele, aga nad võivad olla füsioloogiliselt ohtlikumad klassikalistest psühhedeelikumidest (Nichols, 2016). Psühhedeelseid uurimiskemikaale on palju, tuntuimad nendest on näiteks 2C-B, 25i-NBOMe ja N,N-dipropüültrüptamiin (DPT).

Teaduslik uurimine ja võimalik ravitoime

Psühhedeelikumide teadusliku uurimise alguseks võib tinglikult pidada 1943. aasta 19. aprilli, millal Albert Hoffman esmakordselt ettekavatsetult LSD-d manustas (Sessa, 2005). Järgneva pea kolmekümne aasta jooksul uuriti psühhedeelikume tegusalt ja kasvavas trendis ning juba toonased uuringud viitasid sellele, et neil on märkimisväärne terapeutiline toime (Sessa, 2005). Sellegipoolest arvati psühhedeelikumid 1970. aastal USAs keelatud ainete hulka (Sessa, 2005). Sellejärgselt keelati nad ka paljudes teistes riikides ning nende teaduslik uurimine peatati peaaegu täielikult (Nichols, 2016; Sessa, 2005; United Nations, 1972). 2006. aastal avaldas aga USA psühhiaater Roland Griffiths koos kolleegidega uuringu, kus leiti, et psühhedeelikumid tekitavad müstilisi ja spirituaalselt kasulikke kogemusi ning nende uurimine on pärast seda aina kasvanud. Nüüdseks sooritatakse juba teise ja kolmanda faasi kliinilisi uuringuid2
Teise faasi uuringute eesmärgiks on ravimi mõju ja ohutuse uurimine suhteliselt väikesel hulgal patsientidel, et veenduda, kas ravimil üldse on loodetud ravitoime ning leida paslik annus.
(nt kolmanda faasi uuring Mitchell et al, 2021) ja psilotsübiini (teise faasi uuringud Raison et al, 2023); Goodwin et al, 2022 kasutamiseks erinevate psühholoogiliste häirete ravis.

Kolmanda faasi uuringutesse kaasatakse suurem arv patsiente, et tõestada veenvalt ravimi positiivne kasu/riski suhe, st et ravimist saadav kasu on suurem kui võimalike kõrvaltoimete tekitatud kahju. (Ravimiamet, 2023)

Psühhedeelikumide akuutne psühholoogiline mõju

Akuutse psühholoogilise mõju all peame silmas toimet tajukogemusele ajal, mil psühhoaktiivne aine on inimese kehas. Psühhedeelikumidel on akuutselt väga mitmekülgne mõju inimese teadvuskogemusele. Näiteks võivad psühhedeelikumid tekitada ebatavalist, unenäolist või vähem piiratud mõtlemist, kiirenenud mõtlemist, erinevaid ja vahelduvaid emotsionaalseid reaktsioone, nägemis-, kuulmis- ja füüsilise taju moonutusi, aja- ja ruumitaju muutuseid, nägemusi, autobiograafiliste mälestuste uuesti läbi elamist, enesetaju vähenemist või kadu (egosurma või egohajumist), mõistmise seisundit ja taipamiskogemusi, kogemusi mingist 'teisest' või 'spirituaalsest reaalsusest', võimenenud empaatiat ja ühendus- või ühtsusetunnet tajuobjektide, teiste elusolendite või kogu universumiga, tähelepanu muutuseid, sünesteesiat (erinevate meelte 'segunemist'), positiivseid emotsioone, maanilisi episoode, ülitundlikkust välistele stiimulitele ja kõrgenenud sisendatavust (ing k suggestibility), paranoiat ning kontrolli kaotamist mõtlemise ja keha üle (Masters and Houston, 1966; Preller ja Vollenweider, 2018; Nichols, 2016).  

Kuna psühhedeelikumide toime ajal on teadvusseisund väga mitmekülgselt muutunud, siis on tähtis mainida, et tihti on tavapäraste tegevuste sooritamine nende ainete mõju ajal raskendatud või lausa võimatu (sõltuvalt kogusest; Hasler et al, 2004; Wieshner et al, 2022; Healy, 2021). Väljatoodud loetelu on kõigest võrdlemisi pinnapealne nimekiri mõjutustest, mis psühhedeelikumidel võib inimteadvusele olla. Keskendume järgnevalt mõnele märkimisväärsemale ning teaduses enim käsitletule. 

Psühhedeelikumid tekitavad tihti kogemusi, mis on vaimselt olulised ja tähendusrikkad (Griffiths et al, 2006; Griffiths et al, 2011; Griffiths et al, 2016). Näiteks ühes esimeses psühhedeelse teaduse renessansi uuringus leidsid Griffiths ja teised (2006), et 24 osalejast hindas enam kui pool katsealustest psühhedeelset kogemust oma elu viie kõige tähendusrikkama kogemuse sekka.  

Teadusuuringutes on palju tähelepanu pööratud müstilistele kogemustele, taipamistele ning egohajumisele (tihti kutsutud ka egosurmaks, aga teaduses eelistatakse leebemat terminit, ing k ego dissolution), mis psühhedeelikumide mõju all tihti esinevad (Richards, 2016; Letheby, 2021; van Elk ja Yaden, 2022). Tähtis on ka mainida, et kõigil väljatoodud kogemuste alamtüüpidel on märkimisväärsed kattuvused üksteisega.  

Müstilisi kogemusi iseloomustab tavaliselt sõnade abil kirjeldamatus, ühtsustunne looduse, universumi või Jumalaga, sügava rahu ja õndsuse tunne ning tähtsate mõistmisteni jõudmine (Kaup et al, 2023; Richards, 2016; Barrett ja Griffiths, 2018). Müstiliste kogemuste üks keskseid aspekte on ego-hajumine - individuaalse ‘ise’ kadumine või lahustumine ja tajutav ühinemine tähelepanuobjektide või ‘kõigega’ (Richards, 2016). Ego-hajumist kogetakse tihti oma füüsilise keha lahustumise või purunemisena, enesega seonduvate mõtete ja nende mõtete tähtsuse vähenemisena, subjekti ja objekti vahelise eristuse kadumisena (subjekti kui vaatleja, kes vaatleb mingit objekti) vahel ning tunde ‘oma mõtete omamisest’ kadumisena (Milliere, 2020; Milliere, 2017; Nour et al, 2016). Ego-hajumist võidakse kogeda ka suremisena ja see võib tekitada tugevat hirmu- ja ärevustunnet, aga tavaliselt on nii, et kui ‘lasta lahti’ ja minna selle protsessiga kaasa siis kogetakse sügavat rahu ja ühtsust (Milliere, 2017; Watts et al, 2017; Belser et al, 2017). 

Psühhedeelikumid viivad tihti ka äkktaipamiste ja uute mõistmisteni (Richards, 2016; Gandy et al, 2022). Need mõistmised võivad olla ‘sõnadega seletatavad’, aga sageli on nad hoopis kogemuslikud ja neid on raske sõnastada. Sellisel juhul võivad uue arusaama tagajärjel muutuda näiteks automaatsed emotsionaalsed või harjumuslikud reaktsioonid, selle asemel et jõuda uue fakti või teadmiseni (Tulver et al, 2023; Belser et al, 2017; Watts et al, 2017).

Tähtis on olla teadlik, et kuigi psühhedeelikumide pikaajaline mõju on enamasti positiivne, läbitakse üsna sageli nende tarbimise akuutses faasis psühholoogiliselt raskeid elamusi (Simonsson et al, 2023; Carbonaro et al, 2016) − seda isegi siis, kui lõppkokkuvõttes hinnatakse kogemust positiivseks (Gashi et al, 2022; Carbonaro et al, 2016). Näiteks võidakse sellistes rasketes kogemustes läbi elada traumaatilisi mälestusi, surma ja enese-hajumisega seonduvaid kogemusi ning paranoiat. Ühes uuringus (Carbonaro et al, 2016) väitis 84% küsitletuist (n = 1993), et rasked osad kogemusest olid kasulikud. Samas uuringus väitis 76% küsitletuist, et pärast rasket psühhedeelset kogemust tõusis ka nende heaolu ja eluga rahulolu.

Siiski tuleb arvestada, et teatud juhtudel võivad psühhedeelikumide mõju all läbi elatud keerulised elamused põhjustada psühholoogilisi häireid (näiteks depressiooni või ärevushäiret) või nende sümptomite ägenemist ning ka pikaajalist psühhootilist episoodi või skisofreeniat (Carbonaro et al, 2016). Psühhedeelikumidega tehtavatesse teaduskatsetesse ei võeta inimesi, kellel on esinenud psühhootilisi häireid (nt skisofreenia, psühhoos) või kellel on selleks eelsoodumus, sest psühhedeelikumi mõjul võib psühhootiline häire ilmneda või võimenduda. Üldiselt on võimalik raske kogemuse riske maandada turvalise keskkonna loomise, sobiva psühholoogilise ettevalmistuse ja kogemuse põhjaliku integreerimise abil (vt lisaks “Meeleränduri meelespea”).

Psühhedeelikumide post-akuutne psühholoogiline mõju

Nagu juba mainitud, siis psühhedeelikumid mõjutavad inimese psüühikat sel ajal, kui aine on kehas. Ehk mõneti üllatavalt mõjutavad psühhedeelikumid inimeste psühholoogilist talitlust ka pikalt pärast aine kehast väljumist.  

Kuigi psühhedeelikumide akuutse toime ajal võib olla paljude igapäevaste ülesannetega toimetulemine raskendatud (nt Wieshner et al, 2022; Healy, 2021), siis uuringud viitavad sellele, et psühhedeelikumid ei tekita püsivaid probleeme ajutegevuses või kognitiivses võimekuses (Schlag et al, 2022; Bouso et al, 2015; Grob et al, 1996). Enamgi, tihti kogetakse pärast psühhedeelset kogemust nn ‘järelsära’ (ing k afterglow), mida võib iseloomustada kõrgenenud meeleteadlikkus (ing k mindfulness; Madsen et al, 2020), heaolu, sotsiaalsus (Griffiths et al, 2006), empaatiavõime (Mason et al, 2019), vaimsus, loomingulisus ja energilisus ning vähenenud ärevus- ja rahulolematusetunne (Evens et al, 2023; Griffiths et al, 2006). Järelsära kestab tavaliselt mõnest päevast kuni paari nädalani (Majic et al, 2015).  

Teadusuuringutes on seni peamiselt keskendutud psühhedeelikumide terapeutilistele efektidele. Enim on uuritud psilotsübiini mõju, aga on mitmeid uuringuid ka LSD ja DMT/Ayahuascaga. Praeguseks on leitud, et psühhedeelsetel ainetel võib olla märkimisväärne ravitoime näiteks depressiooni (Carhart-Harris et al, 2018; Raison et al, 2023; Goodwin et al, 2022; Davis et al, 2021), surmaga seonduva ärevuse (Ross et al, 2016; Gasser et al, 2015; Griffiths et al, 2016; Grob et al, 2011), obsessiiv-kompulsiiv- (Moreno et al, 2006; Buot et al, 2023; Kelmendi et al, 2022), sõltuvus- (Bogenschutz et al, 2015; Bogenschutz et al, 2022; Johnson et al, 2014; Garcia-Romeu et al, 2014; Garcia-Romeu et al, 2019; Garcia-Romeu et al, 2020) ja söömishäirete (Schneier et al, 2023) sümptomite vastu. Mitmed uuringud on leidnud ka, et sümptomite vähenemine pärast ühe- või kahekordset doseerimist võib kesta pikalt − lausa mitmeid kuid (Aday et al, 2020; Bogenschutz et al, 2015; Carhart-Harris et al, 2018; Johnson et al, 2014; Raison et al, 2023; Goodwin et al, 2022).  

Huvitaval kombel on leitud, et psühhedeelikumide terapeutiline toime korreleerub paremini inimese kogemusega kui psühhedeelse aine kogusega (Nikolaidis et al, 2023). Mitmed uuringud on leidnud, et terapeutiline toime (näiteks depressiooni- või sõltuvushäire sümptomite kestev vähenemine) korreleerub sellega, kui palju kogetakse 'tripi' jooksul taipamist või egohajumist ning sellega, kui 'müstiline' kogemus oli (Garcia-Romeu et al, 2015; Davis et al, 2021; Uthaug et al, 2018). 

Sellega seonduvalt on leitud, et psühhedeelsed kogemused (eriti psühhedeelikumide tekitatud müstiline kogemus) võivad juba pärast ühekordset manustamist viia püsivalt positiivsema käitumise ja suhtumiseni ellu ja iseendasse (14 kuud hiljem) (Griffiths et al, 2008; Griffiths et al, 2011). Samad uuringud on leidnud veel, et pikajaliselt võib olla positiivselt mõjutatud ka eluga rahuolu, heaolu, tuju, sotsiaalsus ja vaimsus (Griffiths et al, 2008; Griffiths et al, 2011).  

Üks populaarsemaid teooriad psühhedeelses teaduses pakub, et nende laialdane terapeutiline toime tuleneb vähemalt osaliselt sellest, et psühhedeelikumid tõstavad kognitiivset (Doss et al, 2021) ja psühholoogilist paindlikkust (van Elk ja Yaden, 2022; Close et al, 2020; Haeny et al, 2023; Davis et al, 2020; Pacheco et al, 2023).  

On välja pakutud, et psühhedeelikumid võivad taasavada nö psühholoogilisi ‘kriitilisi perioode’ (Lepow et al, 2021; Grieco et al, 2022). Need on kõrge neuroplastilisusega perioodid inimese arengus, kus inimesed on suutelised kiiresti õppima ja kohanema seoses mingit tüüpi stiimuliga. Selle toetuseks on ka juba sooritatud uuringuid, kus on leitud, et erinevad psühhedeelsed ained taasavavad hiirtes sotsiaalse tasu õppimisega seotud kriitilise perioodi (Nardou et al, 2019; Nardou et al, 2023). Lihtsustatult tähendab see seda, et mingi perioodi vältel (sõltuvalt konkreetsest ainest) saab hiirekese sotsiaalne käitumine muutuda. 

Psühhedeelsed ained võivad viia ka erinevate uskumuste ja iseloomu muutusteni. Mitmed uuringud on leidnud, et psühhedeelikumid tõstavad avatust uutele kogemustele (MacLean et al, 2011; Lebedev et al, 2016; Madsen et al, 2020; Erritzoe et al, 2019; Nour et al, 2017), kohusetundlikkust (Barrett et al, 2020; vt ka Erritzoe et al, 2018) ja süvenemisvõimet kogemustesse (Barrett et al, 2020). Leitud on ka neurootilisuse vähenemist (Erritzoe et al, 2018; Netzband et al, 2020) ja ekstravertsuse tõusu (Erritzoe et al, 2018). Populatsiooniuuringutes3
Populatsiooniuuringutes uuritakse mingi rahvastiku osa omadusi ja käitumist. Selliste uuringute puhul tuleb tähele panna, et nende abil ei saa lõplikult hinnata, kas leitud omadus on tingitud psühhedeelikumide mõjust või inimesed, kellel on sellised omadused, tarbivad suurema tõenäosusega psühhedeelikume.
on leitud, et psühhedeelsete ainete kasutamine on seotud suurema loodusega seotuse tundega (Pöllänen et al, 2022; Nour et al, 2017; Kettner et al, 2019) ja keskkonnahoidliku käitumisega (Forstmann ja Sagioglou, 2017; Sagioglou ja Forstmann, 2022).

Huvitaval kombel viivad psühhedeelikumid tihti ka muutusteni metafüüsiliste ja ontoloogiliste uskumuste osas ehk teisisõnu võib muutuda inimeste arusaam maailma, teadvuse ja universumi olemuse kohta. Uuringud on viidanud sellele, et psühhedeelsed kogemused suunavad inimesi eemale materialistlikest uskumustest dualismi, panpsühhismi, fatalismi ja rohkem spirituaalsete veendumuste suunas (Nayak et al, 2023; Timmermann et al, 2021). Esialgsed andmed viitavad ka sellele, et psühhedeelsed kogemused võivad viia uskumuseni, et ka ‘vähemad’ elusorganismid (näiteks putukad või seened) või isegi eluta objektid omavad teadvust (Nayak ja Griffiths, 2022). Lisaks on leitud, et psühhedeelne kogemus võib inimesi viia ka uskumiseni mingisse kõrgemasse jõudu, ülimasse reaalsusesse ja/või Jumalasse (Nayak et al, 2022). Need uuringud on aga olnud populatsiooniuuringud või värvanud katsesse isikuid, kes omal soovil on planeerinud psühhedeelikume tarbida ning ei saa välistada, et katses osalenud isikute uskumuste muutused võivad olla tingitud juba eelnevalt eksisteerinud kalduvusest sellistele uskumustele.

Psühhedeelikumide füsioloogiline mõju

Kuigi on laialdaselt levinud arvamus, et psühhedeelsed ained on ohtlikud, on nad kesknärvisüsteemi mõjutavate ainete hulgas füsioloogiliste mõjude poolest üks ohutum klass aineid (Nichols, 2016; Schlag et al, 2022; lisaks uuring LSD ohutusest Holze et al, 2021; võrdlev uuring erinevate psühhoaktiivsete ainete ohtlikkusest Nutt et al, 2010). On hinnatud, et USAs on LSDd tarvitanud umbes 31 miljonit inimest ja tavapäraste koguste (50–200 mikrogrammi) puhul pole dokumenteeritud ühtegi surmajuhtumit (Nichols ja Grob, 2018). Teadaolevalt on raporteeritud 2 surmajuhtumit, mille puhul on tõenäoline, et põhjustaks on LSD üledoos (Nichols ja Grob, 2018; Griggs and Ward, 1977; Fysh et al, 1985). Nendel juhtudel manustati äärmiselt suur kogus (ühel juhul 320 mg, mis on 3200 korda rohkem kui tavapärane psühhoaktiivne kogus, 100 μg, teisel juhul kogus teadmata; Griggs and Ward, 1977). On ka juhtumeid, kus kogemata manustati väga suuri koguseid LSDd, mille tagajärjel pikaajalisi füüsilisi kahjusid polnud (Haden ja Woods, 2020). Näiteks ühel juhul manustati tavalisest kogusest 550 korda rohkem ning mingeid kestvaid füsioloogilisi probleeme ei esinenud (Haden ja Woods, 2020). Tähtis on aga teadvustada, et väga suurte koguste puhul võib psühhedeelse aine akuutses toimefaasis siiski lühiajalisi füsioloogilisi probleeme esineda ning nende ainete peamine oht on psühholoogiline: psühholoogiliselt rasked kogemused või ebaturvaline käitumine muutunud reaalsusetaju mõjul (Nichols ja Grob, 2018; Nutt et al, 2010). Lisaks võib teatud füsioloogiliste haiguste puhul psühhedeelikumide tarvitamine neid häireid võimendada. Näiteks ei lubata tänapäevastes uuringutes psühhedeelikumidega üldiselt katsesse inimesi, kellel on südameprobleemid, sest psühhedeelikumid võivad tõsta vererõhku ja pulsisagedust (näiteks Davis et al, 2021; Goodwin et al, 2022).  

Klassikaliste psühhedeelikumide tavapärasemad füsioloogilised mõjud on pupillide suurenemine ja vererõhu, pulsisageduse ning kehatemperatuuri tõus (Nichols, 2016; Schmid et al, 2015; Holze et al, 2021; Ley et al, 2023; Hasler et al, 2004; Vogt et al, 2023). Tihti raporteeritakse psühhedeelikumide mõju all või lühidat aega pärast psühhedeelset kogemust ka valu rinnus, peas, kõhus või lihastes (Vogt et al, 2023; Bouso et al, 2022; Holze et al, 2021). Praeguste uuringute baasil aga ei saa kindlalt väita, kas see valu on psühhedeelse aine manustamise otsene tagajärg või seotud eksisteerivate füsioloogiliste/psühhosomaatiliste häiretega. Lisaks on uuemad uuringud viidanud sellele, et psühhedeelikumid võivad olla kasulikud näiteks migreeni ja kobarpeavalude ravis (Andersson et al, 2017; Hutten et al, 2019; Schindler et al, 2021) ja vähendavad (tajutud) valu isegi väikeste annuste manustamise korral (Ramaekers et al, 2020). 

Mõnes uuringus on leitud, et psühhedeelikumidel võib olla ka põletikuvastane toime (Flanagan et al, 2019; Uthaug et al, 2020; Flanagan et al, 2021), aga see hüpotees nõuab veel kinnitust. Hiljutised uuringud on leidnud, et vähemalt osadele põletikunäitajatele pole psühhedeelikumidel märkimisväärset otsest mõju4
Otsese mõju all peetakse silmas seda, et psühhedeelse aine seondumine mingi keharakuga või lisandumine mingile koele võiks tekitada põletikuga seonduva markeri muutust. Tasub mainida, et pole võimatu, et psühhedeelikumid võiksid viia põletikutaseme muutumiseni ka kaudselt - näiteks läbi ajutegevuse mõjutamise, mis võib muuta ajuvõrgustike tööd, mille tagajärjel kehas toimuvad protsessid omakorda põletikunäitajaid mõjutavad.
(Rudin et al, 2023; Burmester et al, 2023).  

Võrdlemisi harva võib psühhedeelikumide mõju all tulla ette ka hingamisraskuseid ja köhahooge ning ka liigeseprobleeme (Bouso et al, 2022). Üks tavapärasemaid füsioloogilisi mõjusid on iiveldustunne või oksendamine, eriti ayahuasca puhul (Bouso et al, 2022), aga seda võib esineda ka suurte koguste LSD või psilotsübiini manustamise korral (Carbonaro et al, 2018; Passie et al, 2008; Holze et al, 2021). Ayahuasca tarbimisel võib esineda ka kõhulahtisust (Palhano-Fontes et al, 2019). Psühhedeelikumid võivad tekitada ka värinaid (Passie et al, 2002; Holze et al, 2021). Oksendamise, kõhulahtisuse ja iivelduse puhul tuleb ka tähele panna, et ayahuascat või psilotsübiini sisaldavaid seeni tarbides on nendes ka muid ained, mis võivad seedeelundkonda mõjutada. Sellegipoolest võib ka puhtal kujul klassikaliste psühhedeelikumide suures koguses manustamisel ette tulla iiveldustunnet või oksendamist (näiteks Carbonaro et al, 2018; Holze et al, 2021; Goodwin et al, 2022; Haden ja Woods, 2020). 

Üks enim diskuteeritud psühhedeelikumide efekte on neuroplastilisuse ehk ajurakkude anatoomilise ja funktsionaalse ühendatuse muutumise tekitamine (Vollenweider ja Smallridge, 2022; de Vos et al, 2021). On leitud, et psühhedeelikumid võivad tõsta neuroplastilisust akuutselt (Hutten et al, 2021; Moliner et al, 2023; Ly et al, 2018; Raval et al, 2021). Eelkliinilistes5
Eelkliinisteks kutsutakse katseid, mida sooritatakse enne inimkatsete sooritamist. Tihti mõeldakse selle all loomkatseid.
katsetes on leitud, et neuroplastilisus võib kesta ka kuni mõned nädalad pärast akuutse toime möödumist (Nardou et al, 2023; de Vos et al, 2021; Calder ja Hasler, 2023). Tänu sellele, et psühhedeelikumid tekitavad neuroplastilisust, on hiljuti välja pakutud, et psühhedeelikumid võiksid olla kasulikud ka Alzheimeri tõve, eri tüüpi dementsuste ja muude neurodegeneratiivsete haiguste raviks (Saeger ja Olson, 2022; Garcia-Romeu et al, 2022; Vann Jones ja O’Kelly, 2020; Kozlowska et al, 2022), aga selliseid uuringuid pole veel jõutud läbi viia. 

Praeguseks on klassikalisi psühhedeelikume uuritud päris palju ning on teada, et nende füsioloogiline oht on tavapärastes kogustes tarbides väga väike (Nichols ja Grob, 2018; Nutt et al, 2010). Mitteklassikaliste psühhedeelikumide (näiteks MDMA ja ketamiini) puhul võivad füsioloogilised ohud olla suuremad (näiteks MDMA: Eede et al, 2012; ketamiin: Morgan ja Curran, 2012), mistõttu peab nende ainete manustamisel (nii koguse, sageduse kui ka olemasolevate tervisehädade osas) olema veelgi ettevaatlikum. Sellegipoolest on tavapäraste koguste ja harva manustamise puhul ka nende füsioloogiline oht tihti väike (MDMA: Vizeli ja Liechti, 2017; ketamiin: Nikayin et al, 2022). Mitteklassikalist psühhedeelikumi ibogaiini uuritakse erinevate psühholoogiliste häirete (peamiselt sõltuvushäirete) raviks. Selle aine puhul on füsioloogiline ohtlikkus praeguseks vähem uuritud, aga olemasolevad uuringud viitavad, et tõsised kõrvalmõjud võivad olla tavapäraste koguste puhul märksa sagedasemad (Köck et al, 2022; Schep et al, 2016). Sünteetiliste psühhedeelsete uurimiskemikaalide puhul aga on nende täpne biokeemiline mõju tihti teadmata ning mõne (näiteks erinevate NBOMe ainete) puhul võib esineda ka märkimisväärseid füsioloogilisi ohtusid (Nichols, 2016).

Psühhedeelikumide keemiline olemus ja toime ajus

Psühhedeelikumid võib nende keemilise alusstruktuuri järgi jaotada kaheks: trüptamiinid (või indoolamiinid) ning fenetülamiinid (Kwan et al, 2022). Mõlemaid gruppe iseloomustab amiin-grupp (NH2), mis on läbi süsinikuahela seotud tsüklilise struktuuriga. Trüptamiinide puhul on tsükliliseks struktuuriks indool-rühm, mis omakorda koosneb kahest tsüklilisest struktuurist: benseenist ja pürroolist. Trüptamiinide alla kuuluvad näiteks DMT, LSD ja psilotsübiin. Trüptamiinide seas eristatakse tihti ka ergoliine - tungalterast leitud alkaloide ja nende derivaate (tuntuim nendest on LSD). Fenetülamiinidel pürrool-rühm puudub ning neil on ühiseks tsükliliseks struktuuriks vaid benseen. Fenetülamiinide alla kuuluvad näiteks meskaliin ja 25i-NBOMe. Psühhedeelikumide keemiline struktuur teeb neist mõneti nagu 'võtme', mis saab seonduda erinevate inimkehas esinevate retseptoritega.

 

Joonis 1. Serotoniini ja psühhedeelikumide keemilised struktuurid; trüptamiinid ja fenetülamiinid (Kwan et al, 2022; Hanks ja Gonzalez-Maeso, 2016). Keskel sinisega on üldistatud molekulaarne struktuur, mis on aluseks serotonergilistele psühhedeelikumidele. 

Praeguseks on leitud, et enamik psühhedeelikume on võimelised seonduma mitmete erinevate närvisüsteemi tegevust mõjutavate retseptoritega (neurotransmitterite retseptorid), näiteks dopamiini retseptorid, serotoniini retseptorid ning opioidi retseptorid. Kuigi psühhedeelikumid mõjuvad erinevatele neurotransmitterite süsteemidele, on teada, et nende peamine psühhedeelne mõju tuleneb nende seondumisest serotoniini retseptori alamtüübiga 2A (5HT2A retseptor, 5HT tähendab 5-hüdroksütrüptamiin, mis on serotoniini keemiline nimetus; Vollenweider et al, 1998; Madsen et al, 2019; Kometer et al, 2013).  

Mitmed katsed on praeguseks näidanud, et kui inimesele või ka teistele elusolenditele (näiteks rottidele ja ahvidele) anda enne psühhedeelikumi manustamist ketanseriini, siis psühhedeelset tajukogemust ei teki (Vollenweider et al, 1998; Becker et al, 2023; Quednow et al, 2012; Kometer et al, 2013). Ka pärast LSD manustamist sissevõetud ketanseriin vähendab oluliselt psühhedeelseid efekte. Ketanseriin on psühhoosisümptomite vastu kasutatav aine, mis mõjutab 5HT2A retseptorit nii, et sellega ei saa seonduda (ketanseriin on 5HT2A retseptori antagonist). Selle baasil saame järeldada, et just 5HT2A retseptori aktiveerimine psühhedeelikumide poolt tekitab psühhedeelset kogemust.

Kokkuvõte

Kokkuvõtvalt on psühhedeelikumid üks eripäraseim grupp psühhoaktiivseid aineid. Esiteks on nende toime meele- ja tunnetustegevusele kõige laiem ja mitmekülgsem teadaolevatest psühhoaktiivsetest ainetest. Lisaks eristab psühhedeelikume nende täpse mõju tugev sõltuvus kasutaja meeleseisundist ja keskkonnast, kus aine akuutse toime ajal ollakse. Tänu sellele mitmekesisusele on äärmiselt oluline läheneda nende ainete kasutamisele ettevaatlikkuse ja teadlikkusega. Kuigi psühhedeelikumid on tavapärastes annustes füsioloogiliselt ohutud, võivad nad põhjustada raskeid ja ebameeldivaid teadvuskogemusi. Adekvaatne ettevalmistus ja kaalutletud lähenemine keskkonna ning doosi valikule võib aga potentsiaalseid negatiivseid mõjusid minimeerida. Siiski on tähtis silmas pidada, et psühhedeelikumid võivad mõndadele inimestele olla mingitel eluperioodidel ohtlikud ja vallandada skisofreenia või tekitada muid kestvaid psühholoogilisi häireid. Ohutusabinõusid silmas pidades võivad psühhedeelsed ained anda inimestele tähendusrikkaid ja kasulikke kogemusi, toetada mitmete erinevate häirete ravi ning tõsta inimeste heaolu ja elukvaliteeti. Sellele toetudes on psühhedeelikumide teaduslik uurimine tõusutrendis, eeskätt keskendudes nende lootustandvale toimele toetada vaimsete häirete, nagu depressiooni, post-traumaatilise stressi- ja sõltuvushäirete, ravi. On oluline, et inimesed, kes on huvitatud psühhedeelikumide manustamisest, teeksid seda koolitatud spetsialistide juhendamisel kontrollitud keskkondades, et vältida kahjusid. Tõenduspõhine ühiskondlik arutelu ja aktsepteerimine seoses psühhedeelikumidega on aluseks teadlikumale, ohutumale ja vastutustundlikumale kasutamisele, avades uusi võimalusi tervenemiseks ja isiklikuks arenguks.


Kirjandus

1 vastus

Samad molekulid ja sarnased ajuretseptorid tekitavad eri inimestel (ja ka samal inimesel) väga erinevaid kogemusi. Seega tuleb psühhedeelikumi mõjul saadava kogemuse sisu kuskilt mujalt kui molekulist – kas alateadvusest, hingest, vaimumaailmast? – ja aine võimaldab sellel teadvuses uue kogemusena avalduda.

Psühhedeelne kogemus on alati kohtumine tundmatuga. Enne sellisele kohtumisele minekut on hea teada, milleks seda vaja on – ja kui tõesti on vaja, siis kuidas selles tundmatuses ohutumalt toimida. See on omaette kunst ja teadus. Koos liiklusvahendi võimsusega kasvavad ka riskid. Piltlikult, kodutiigi äärde varbaid kastma päterdada ikka võib, aga pole mõistlik sõita üksi avamerele või džunglisse ilma korraliku varustuse ja ettevalmistuseta. Paraku pole meie ühiskonnakorralduse juures võimalik kindlalt teada, mida ja kui palju sõbralt saadud doosi sees olla võib.

Teadvus kogeb ja selle seisund muutub kogu aeg, selle märkamiseks ei peagi psühhedeelikume kasutama. Teadliku psühhonaudi rännumaa on kogu maailm. Mõnikord on keskendumisest, laulust, metsaskäigust, trennist või koosolemisest küllalt, et saada just see kogemus, mida hingele sel hetkel vaja on.
Helle Kaasik, 5. märts 2024

Lisa kommentaar

Email again: